Väike sissejuhatus kolahoovidesse ja mängu
Mis on kolahoov?
Vaimne ja füüsiline tervis
Õues ajaveetmine toetab noore immuunsüsteemi, toob kaasa rohkem liikumist ja vähem istumist, ennetab ülekaalu ja kroonilisi haigusi, sh südame-veresoonkonnahaigusi ja diabeeti.
Igapäevane liikumisaktiivsus ja õuesolemine toob kaasa ka parema une.
Liikumine vähendab ka vaimse tervise probleeme, aidates leevendada ning isegi ennetada ärevust ja depressiooni, sest liikudes vabanevad meeleolu toetavad heaoluhormoonid ja virgatsained.
Enesejuhtimine, loovus, kehalised, sotsiaalsed ja tulevikuoskused
Ehitamine ja lammutamine, ronimine, kaevamine ja meisterdamine on kolahoovil tavapärased tegevused, mis arendavad kehalist kirjaoskust, motoorseid, ruumilisi ja praktilisi oskusi, samuti enesejuhtimis- ja probleemilahendamise oskusi.
Tegutsemine inspireerivate lahtiste osadega aitab kaasa loovusele ja kujutlusvõimele.
Ühise vaba mängu käigus omandab noor rikkalikult erinevaid sotsiaalseid oskusi.
Riskimäng toetab riskide hindamise ja nendega toimetulemise võimet, toetab iseseisvuse arengut, valmistades lapsi ette täiskasvanueluks.
Demokraatlikud väärtused
Kolahoovil sündiva vaba mängu käigus saavad lapsed ja noored n-ö omal nahal kogeda demokraatlikke põhimõtteid nagu koostöö, vastutus ja osalus.
Mängu kavandades, reegleid kokku leppides ja mängides on olulised koostöö, konfliktide lahendamine, juhtimisoskused. Need kõik soodustavad nn rohujuuretasandil demokraatia harjutamist
Miks kolahoove on vaja?
Ringmajandus
Ehitusmaterjalide ja teiste lahtiste osade taaskasutamine annab praktilisi oskusi ning toetab majanduslikult ja ökoloogiliselt jätkusuutliku mõtteviisi levikut.
Kolahoov on vabamängu ruum, mille on endale loonud seal tegutsevad lapsed ja noored ise.
Mänguväljakult tuttavate, kindla kasutusega struktuuride asemel nagu turnimispuud ja karussellid on kolahoovil hea hulk inspireerivat ehitusmaterjali ja muud tarvilikku kola ehk nn lahtisi osi, mida noored saavad omatahtsi kasutada ehitamiseks, meisterdamiseks, puhkamiseks, mängimiseks, oma loodud rajatistel ronimiseks ning muuks aktiivseks ja loovaks tegevuseks.
Sedasi tekib pidevalt muutuv mänguruum, mis toetab laste vaimset ja füüsilist tervist, iseseisvust, koostöö- jt oskusi.
Mängu- ja ehitustegevust kolahoovil jälgivad ja toetavad täiskasvanud, kes on koolitatud mängutoetajateks, oskavad hinnata ja riske ja konflikte ning sekkuda just parajal määral.
Vabamäng on kolahoovi alus
Laste jaoks on mängimine sama oluline osa elust kui söömine, joomine ja magamine. Mäng on kaasasündinud bioloogiline, psühholoogiline ja sotsiaalne vajadus, mis aitab lapsel tundma õppida nii ennast kui maailma.
Vabamäng, teisisõnu struktureerimata mäng, toimub teistsugustes raamides kui väljastpoolt juhitud või paikapandud reeglitega mängud (nt sportmängud). See on vabalt valitud, lapse enda poolt juhitud juhitud ning kantud sisemisest motivatsioonist.
See tähendab, et mängus osalejad määravad ja kontrollivad mängu sisu ja eesmärki, järgides oma instinkte, ideid ja huve.
Vabamänguks vajavad lapsed:
piisavalt aega olla segamatult;
ruumi, mis võib minna "sassi" ja mis on huvitav, paindlik, turvaline, ligipääsetav, muudetav ning pakub väljakutseid;
mitmekülgseid ja vabalt kättesaadavaid vahendeid (lahtisi osi);
võimalust mängida, nagu ise soovitakse (ilma täiskasvanu juhendamise ja liigse sekkumiseta).
Et vabamängu laste eludes rohkem oleks, võiksime eesmärgiks sedasorti keskkondade loomise, olgu siis toas või õues, kodu- või koolihoovides, noortekeskuste juures või linnaruumis. Kolahoov on vaid üks võimalikest lahendustest.
Vabamängu oluliste omaduste seas on ka võimalus võtta eakohaseid riske. Riskimängu kohta loe rohkem siit.
Kolahoovide ajalugu
Esimene „kavandatud“ kolahoov sündis Taanis Kopenhageni külje all Emdrupis II maailmasõja ajal. Selle rajajaks oli maastikuarhitekt Carl Theodor Sørensen.
Juba 30ndatel märkas Sørensen, et lapsed eelistavad mängida igal pool mujal kui tema disainitud mänguväljakutel. Sellest järeldas ta, et lapsed vajavad kohti, kus “unistada ja ise reaalsusi luua.” Tema kolahooviplaanid said viimaks teoks Saksa okupatsiooni ajal üldise vastupanu tuules.
Briti maastikuarhitekt ning sõja ajal laste ja orbude heaolu eest seisnud Marjory Allen külastas kohe pärast II ilmasõda Emdrupi ning viis kolahoovi idee koju Inglismaale. Ta leidis, et just noortele suunatud ja vaba mängu soosivad kolahoovid on parim kasutus sõjas mahapommitatud majade varemetele. Esmalt levis kolahoov kõikjale sõjajärgses UKs: Londonist Liverpoolini, Bristolist Edinburghini, 1960ndatel aga juba üle terve Euroopa, kinnitades kanda eeskätt Šveitsis, Hollandis ja Saksamaal.
Täna on ainuüksi Euroopas tuhatkond kolahoovi, kuid neid leidub ka näiteks Jaapanis ja USAs.