Riskimäng

... põnev on siis, kui saab end proovile panna.

Mis on riskimäng?

Riskimäng on sedasorti mäng, kus lapsed tunnevad põnevust ja panevad end proovile. Riskimängus saavad kokku väljakutse, seiklus ja ohutunne, samuti eduelamus, kui õnnestub ennast ületada.

Tuttavamateks riskimängu näideteks on kelgutamine ja rattasõit künklikumal maastikul või suurtel kiirustel, rannas kivilt kivile hüppamine, ronimine sellise puu otsas, mille iga oks ei ole ammune tuttav, pisut liiga kõikuva purde ületamine, ise ehitatud torni otsa ronimine, jooks veerevas torus, korralikumat sorti müramine.

Enamasti tulenebki risk kiiruse, kõrguse, jõu ja vahepeal muutuvate olude kombinatsioonist, mis annab lapsele võimaluse kohaneda ja oma oskusi proovile panna.

Tarbetusse või otsesesse ohtu sattumine ei ole riskimängu eesmärk. Laps peaks riski suutma tajuda ja hinnata ning seda võiks olla nii-öelda parajas annuses.

Kasud ja ohud

Uuringud on osutanud, et riskimängul on arvukalt hüvesid: see toetab näiteks laste sotsiaal-emotsionaalseid oskusi ja kuuluvustunnet; olukorrad, kus saab piire katsetada ja ületada, aitavad kaasa oskusele suhelda, koostööd teha, kompromisse otsida.

Riskimängukogemus aitab hirmuäratavate olukordadega hakkama saada, sest laps on katsetanud toimetulekustrateegiaid ja ennast ärevuse- ja põnevusehektedel tundma õppinud.
Ja lisaks arenevad sedasorti mängu käigus ka kehalised oskused, iseseisvus ja enesekindlus.

Riskimängust saadavate kasude nimekiri on niisiis väga pikk, kuid kahtlemata on igal riskimängul ka omad ohud – pindudest sõrmes ja purust silmas luumurdudeni ja tõsisemate vigastusteni välja. Võimalus, et laps saab viga, paneb lapsevanemat ja üldisemalt tervet ühiskonda küsima, kas põnevus ja mäng on üldse riski väärt. Akki õnnestub hoolikalt vahendeid valides riske tervenisti ennetada.

Ennetamisest ongi saanud arenenenud maailmas laialt levinud taktika, olgu selle tõestuseks tavapärased mänguväljakud suurt investeeringut nõudvate sertifitseeritud seadmetega, kooli kodukorrareeglid, kus keelatakse puude otsa ronimine, või hoovile puude istutamata jätmine üleüldse. Igaks juhuks.

Kuigi vaid põlvkond või paar tagasi kasvanud eesti lapsed puutusid riskimänguga kokku lausa iga päev, sest seda soodustasid vähem korrastatud keskkond ja ajaveetmine täiskasvanute pilgu alt väljas, siis on nüüdseks Eestiski tavapärane ennetav lähenemine.

Ennetamistaktika aga eirab laste sünnipärast vajadust mängu käigus riskida, see aga muudab mängimise igavaks. Samuti saavad ära ennetatud ka ülalloetletud positiivsed tagajärjed. Pealegi on elus riske sedavõrd palju, et varem või hiljem tuleb igaühel nendega kokku puutuda.

Kas kõiki riske saab ennetada?

Kolahoov: uus võimalus riskimängule

Kolahoovi nähakse siin ühe olulise lahendusena, mis aitab riskimängu siiski võimaldada. Tegemist on kohaga, kus riskide võtmine tekib juba loomuldasa. Lahtised osad (nt platsil kättesaadavate ehitusmaterjalid ja muu kola) muudavad laste mäng märgatavalt loovamaks, füüsiliselt aktiivsemaks ja sotsiaalsemaks ning ka riskantsemaks. Samuti toetavad riskimängu vaba ajakava ning võimalus oma mänguruum ise luua.

Samas pakuvad kolahoovid riskimängule kureeritumat ja kontrollitumat keskkonda, mis klapib kaasaja ootustega. Kolahoovil tegutseb mängutoetaja – täiskasvanu, kes jälgib, et ehitatud tornid oleksid tugevad, et laps oskaks tööriista kasutada, et kahe onni vahel asuvale sillale ronija ei läheks liiga uljaks. Kolahoovid on piirdega ümbritsetud ning kõigi tulijate jaoks kehtivad kindlad kokkulepped, mis aitavad tarbetud ohud ära hoida.